Töö turvalisus kiirabis
Soome kiirabiajakirjast "Systole" 1/99.
Sajandi alguses võis Florence Nightingale kõndida lahinguväljal lamp käes, ilma et keegi oleks talle halba teinud. Isegi vastaspoole võitlejad ei puutunud teda, sest ta aitas kõiki abivajajaid rahvusest hoolimata.
Kuidas tulevad toime tänapäeva florence’id, kes üsna sageli sattuvad vägivalla keskele? Maailm on muutunud ja valge kittel ega punane rist ei kaitse enam.
Viimasel ajal on meedias olnud juttu arstide ja meditsiiniõdede kokkupuutest patsientide poolse vägivallaga. Arstide päevadel kogeti, et 20% arstidest on kokku puutunud ähvarduste ja otsese vägivallaga.
Kui jutust pole abi.
Ööpäevased polikliinikud võtavad üha sagedamini öövahetusse tööle meessoost medõdesid ja palkavad turvapersonali. Kuidas on olukord kiirabis? Osa kiirabipersonalist kannab turvavesti, osal on autos pisargaasi balloon, osa loodab taskulambile või lihtsalt kirjamapile. Mõne arvates on käsiraadio tõhus vahend agressiivse patsiendi korralekutsumiseks.
Üldiselt on kiirabipersonal, nagu kogu tervishoid, kahes leeris: ühed keeravad ikka ja jälle teise põse ette ja elavad juhtunu töökaaslaste ning koduste peal välja, teised annavad vastu.
On reegel, et 90% konfliktidest saab lahendada sõnadega. Kui aga patsient ootamatult “tuleb peale”, ilma et oskaks kuidagi valmis olla? Viimaste aastate jooksul on medõdesid võetud konfliktide käigus pantvangiks (Jyväskylä), nad on saanud torkevigastusi (Mikkeli). Millal tervishoiusüsteemis ärgatakse ja saadakse aru, et vägivald ei ole meie meditsiinis ammu enam külaline, vaid on osa igapäevasest tööst!
Kriminaalkoodeksi § 6 (hädakaitse) lubab ilmse ründe korral ennast jõuga kaitsta. Liigset jõu tarvitamist aga tõlgendatakse kohtus kergesti hädakaitse piiride ületamisena. Koodeksi § 7 (igamehe õigused) annab igale inimesele õiguse kaitsta ennast, oma vara ja ümbruskonda ähvardava ohu eest. Need seadused annavad kiirabipersonalile aluse tegutseda, kui ohtlikus situatsioonis jutust ei ole abi, põgenema ei pääse, olukord muutub kiiresti kriitiliseks ja politsei ei jõua kohale õigeks ajaks. Nii tulebki laskuda käsikähmlusesse patsiendiga.
Ühes Ida-Soome 85 000 elanikuga linnas on õhtusel ja öisel ajal valves kaks politseipatrulli, millede vahemaa on 50 km. On selge, et nii ei pruugi politsei väga ruttu sündmuskohale jõuda.
Kas oled kurjategija, kui kaitsed ennast?
Osa meditsiinipersonalist jääb ootamatu ründe korral alati kannatajaks pooleks.
Mis siis, kui lööd vastu ja väänad ta maha, et ta rohkem kurja teha ei saaks? Kas muutud siis ise kurjategijaks, oled unustanud patsiendi õigused, oled petnud patsiendi lootusi ja eiranud Florence Nightingale’i kirjutamata seadust “aita kõiki abivajajaid”?!
Kas sa oled kurjategija???
Mul on arvamus, et suur osa kiirabitöötajatest lööks patsienti vastu ja laseks siis jalga
(Soomes on ca 85% kiirabipersonalist 18-40 a. mehed. Toim).On tõsiasi, et meelepetteid nägev vaimuhaige või hallutsinatsioonidega narkomaan võib rünnata ootamatult ja rääkimine siin ei aita. Kõik toimub tavaliselt kiiresti, ette hoiatamata. On kaks võimalust: kas hakata jookma või asuda kaitsesse. Esimene meetod on teadagi ohutum, kui vaid jõuab ära joosta. Teine meetod vajab oskusi. Kas neist on puudus? Mõistagi võib õppida enesekaitset, kuid see vajab pidevat ja süstemaatilist harjutamist. Professionaalne judokas reageerib kiiresti ja “rahustab” agressiivse patsiendi liigset kahju tekitamata. Osades kiirabikoolides kuulub õppekavasse 10 tunnine enesekaitsekursus, mis minu arvates ei ole paha. Kedagi ei õpetata selle ajaga ennast kaitsma, kuid saadakse ettekujutus sellest tundest, kui teine on su kinni rabanud ja lahti pääseb ainult teatud võttega. Ka kukkumistehnika õpetamine on asja eest.
Peaasi on ärgata ja vaadata avali silmil ühiskonnale kus elame. Keegi ei taha lugeda hommikustest ajalehtedest tööajal vigaseks pekstud kolleegist. Kiirabile enesekaitse õpetamine, valmisoleku treenimine on meie kohus tänases Soomes.
H. Hänninen on Kuopio kiirabiõde ja kooli erialaõppejõud.
Kommentaar artiklile ajakirjast “Systole” 1/99.
Ajast aega on respekt medpersonali vastu olnud suur ka nn.agressiivsete patsientide seas. Varematel aegadel pandi meespatsiente transportima ja saatma naisõed ning põetajad, sest naine rahustas mehed maha ja naist ei tulnud kellelgi pähe lüüa.
Nüüd on ajad muutunud ja kõik on võrdsed.
Kas peaks tervishoid võtma kasutusele lisaturvameetmeid või jätma selle repressiivorganitele: politseile või turvateenistusele?
Süstemaatiline jõu kasutamine meedikute poolt kutsub peagi esile sama vastuse teiselt poolt. Mõnes riigis on olukord selline, et patsiendile abi andes on relvastatud kiirabitöötaja kõrval valves – meditsiinipersonal ei koge just erilist julgeoleku tunnet.
Loodetavasti ei arene meil asjad nii.
Meelemürkide üha suurenev kasutamine põhjustab korrelatiivselt julgeoleku vähenemist tervishoiusüsteemis. Narkootikumide müüjate ja kasutajate, rühmituste omavahelised konfliktid põhjustavad kaklusi, tulirelvade kasutamist,pommiplahvatusi.
Politsei kasutab nende korralekutsumiseks erivahendeid ja –koolitust. Selle valguses ei peaks saatma kiirabi pea ees tulle ilma kaitsevahendite ja vastava ettevalmistuseta.
Sotsiaal ja tervishoiuministeerium alustas kaks aastat tagasi meie olmesse ja kultuuritausta sobivate erivõtete väljatöötamist politsei erioperatsioonide julgestamiseks. Koolitust on saadud USA-s ning pealinnas harjutab kiirabirühm, kes on eriõpet saanud politseis. Kogemusi seega on ja tuleb juurde. Siiski on täna nii poolt kui vastuhääli ja ühtne riiklik poliitika puudub. Nii tuleb hetkel probleem lahendada kohalikul tasandil. Asja on aga põhjust kindlasti veel korduvalt arutada.
M.Murtokaa on Soome Sotsiaal ja Tervishoiuministeeriumi osakonnajuhataja.
Soome kiirabiajakirjast “Systole” 2/99.
(Tõlkis ja toimetas Raul Adlas.)
