1881-1917
Kiirabi kui meditsiinilise abi liik, mis eeldab erakorralise arstiabi andmist kohapeal, s.o. väljaspool haiglat, sai alguse möödunud sajandil.
Esimene kiirabijaam asutati 1881 Viinis (Varssavis 1897, Moskvas 1898, Peterburis 1899). Tallinnas asutati 27.aprillil 1883 “Päästeasutus esimese abi andmiseks äkiliste õnnetusjuhtumite korral”. Selle olemust ei ole õnnestunud arhiivimaterjalide põhjal täpsutada.
14. juunil 1918 teatas Tallinna linnapea, et Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi Hospitali (praeguse Tallinna Keskhaigla) kirurgiaosakonna juures 1. korrusel on avatud ööpäevase valvega Õnnetuste Peastejaam. Alates 14. oktoobrist 1918(?) antigi saksa okupatsiooni all olevas Tallinnas vältimatut ja kiirabi(?) ööpäev läbi Tallinna Keskhaigla eelkäija Provintsiaalhaigla kirurgiaosakonna 1. korrusel. Ka oli Keskhaigla kasutuses alates 1922. a sügissuvest Ameerika Punaselt Ristilt kingituseks saadud auto haige transportimiseks, mis leidis ohtralt kasutamist.
1918-1939
Eesti Vabariigis kujunes põhiliseks esmaabi andjaks Eesti Punane Rist, mis loodi Tallinna Tütarlaste Kommertskoolis toimunud asutamiskoosolekul 24. veebruaril 1919. a. Selle esimeseks esimeheks valiti Eesti Sõjaväe Tervishoiu Valitsuse ülem sanitaarkindralmajor Hans Leesment.
Ühistöö – EPR eelkäija Eesti Punase Risti eelkäijaks oli Vabadussõja tingimustes loodud seltside ja organisatsioonide liit Ühistöö, mille põhikiri kinnitati 5. detsembril 1918. aastal. Liidu loomise initsiaatoriks oli Voldemar Päts. 8. detsembril 1918 Ühistöö asutamise koosolekul loodi ka Haavatute ja Haigete Abiandmise Osakond, mille juhatajaks valiti dr. Boris Voogas. Osakond koondas endasse umbes 200 inimest, liikmeteks põhiliselt keskkooli vanemate klasside naisõpilased, õpetajad, kaitseliitlased, tuletõrjujad ja mõned medõed. Neile õpetati kiiresti selgeks elementaarsed nõuded haavatutega ümberkäimisel ning nad rakendati sanitaarteenistusse. Ühistöö osakonnad mängisid olulist rolli Vabadussõja tagalas rindelt haavatute ja haigete evakueerimisel ning ravimisel, sõjapõgenike eest hoolitsemisel jms. See organisatsioon oli ka sõjaväe sanitaarpersonali taimelavaks.
Eesti Punase Risti Selts loodi sõja tingimustes Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval eesmärgiga saavutada rahvusvahelist abi ja tunnustust. Varsti pärast asutamist tunnustas Eesti organisatsiooni Genfi Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, kuid Punase Risti Liiga liikmeks võeti Eesti Punane Rist alles 1922. a aprillis, kui Eesti Vabariik ühines Genfi konventsiooniga.
Tallinna Kiirabi ajaloo seisukohalt on oluline Eesti Punase Risti transportosakond, mida juhatas teenekas arst san-kapten dr. Boris Voogas. Dr. B.Voogas juhendas ka samariitlaste koondist ning oli õdede kuratooriumi esimees. 1919. a suvel sai Eesti Punane Rist Inglise Punaselt Ristilt kingituseks 7 sanitaarautot, mis aga võeti Sõjaväe Varustuse Valitsuse poolt ära. Peale Tartu rahu sõlmimist saadi pika kirjavahetuse järel autod tagasi, neist 5 aga tuli kohe remonti anda.
B. Voogase raamatus on kirjas, et 1. septembril 1922. a avati Tallinnas sanitaartransportpunkt. Ilmselt oli tegemist sellekohase määrusega, mida pole seni õnnestunud leida. EPR Peavalitsuse protokollide põhjal paistab asja algus mõnevõrra edasi lükkunud olevat. 21. septembril 1922. a toimunud koosolekul kinnitati Haigete Transportpunkti põhikiri ja kodukord. Ajalehe “Waba Maa” artikkel 08. 10. 1922 aastast teatab, et 21. septembrist alates töötab Eesti Punase Risti Peavalitsuse juures haavatute ja haigete transportpunkt.
“Kes tallinlastest ei tunneks kapitaalset, kuid kergejooksulist valget autot, mille vägevat sireeni päälinna tänavail ja selle ümbruses võib kuulda küll varahommikul, küll päeval, küll sügaval öötunnil! Ikka on tal pakiline rutt, ikka on tal tuline kiire taga, sest et teda sunnivad sõitma sama kiirtiivulised: oht, hädad ja sünge surm…”
Nii poeetiliselt kirjeldatakse Eesti Punase Risti juubeliväljaandes tollast transportpunkti esimese abi sanitaarautot. Kiirabi algusaastate sanitaarauto oli kummaliselt madal ja ebaproportsionaalselt lai masin, mille rahvas tabavalt “mardikaks” ristis. Varsti hangiti Tallinnale moodsalt sisustatud sanitaarauto. 1929. aastal oli neid Tallinnas kaks. Peale selle oli Punase Risti Peavalitsuse transportosakonna käsutuses ka 2 kergesõiduautot ja 1 veoauto. Nakkushaigusi põdevaid patsiente veeti nakkushaigete ravila erisõidukiga. Haigevedude arv sanitaarautodega küündis pooleteise tuhandeni aastas, neist umbes 1/4 -1/3 tehti tasuta. Autode läbisõit Tallinna ja selle ümbruse viletsatel teedel ületas 15 000 km aastas. Autode kered ehitati kodumaal, välismaalt toodi vaid šassiid ja plaanid. Seda tehti mitmel põhjusel: esiteks kulude kokkuhoiuks ja omamaise tööstuse arendamiseks, teiseks kohapealsetest oludest tingitud muudatuste tegemiseks detailides.
Peale haigete transpordi hakkasid transportosakonna sanitaarautod välja sõitma õnnetusjuhtumitele, kus kaasasõitnud medõde andis kannatanutele kvaliteetset esmaabi ning toimetas vajadusel haiglasse. Transporditi ka õnnetusjuhtumitel surmasaanuid, kuid mitte haigustesse surnuid. Õnnetusjuhtumite korral osutati kiirabi tasuta.
Tarbe korral saadeti sanitaarautod välja ka suurematesse rahvakogunemise kohtadesse: laulupidudele, spordivõistlustele jm. Neil juhtudel moodustasid sanitaarautod nn. kiir-esmaabipunktid, kus kohapeal püstitati telgid voodite, apteegi ja sidumispunktiga. Ajutistes kiirabipunktides olid tavaliselt abiks ka samariitlased ja Noorte Punase Risti liikmed. Üldse pidas Punase Risti Peavalitsus oma tegevuse suurimaks saavutuseks samariitlaste ülemaailmse võrgustiku loomist, mis sai tõhusalt toimiva esmaabisüsteemi aluseks. Palgaliste õdedega oli komplekteeritud vaid Tallinna sanitaartransportpunkt. Tartus ja mujal olid palgal vaid autojuhid, sanitare ja õdesid asendasid samariitlastest vabatahtlikud.
1940—1941
Nõukogude võimu esimesed dekreedid ei puudutanud oluliselt Eesti Punase Risti tegevust. Peavalitsus jätkas samas koosseisus ja sama nime all. Pöördeliseks sai Eesti Punase Risti jaoks arvatavasti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 7. oktoobrist 1940 “Tervishoiu alal tegutsenud eraasutuste ja eraettevõtete natsionaliseerimisest”.
29. novembril 1940. a avaldati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus “Eesti Punase Risti Seltsi ümberkorraldamise kohta”. Punase Risti Seltsi tegevus otsustati viia samadele alustele, millistel tegutses NSVL-s Punase Risti ja Punase Poolkuu organisatsioon ning allutada ENSV Tervishoiu Rahvakomissariaadile.
ENSV Punase Risti ajutise juhatuse esimene koosolek toimus 30. novembril 1940. Kuulati ära sm. Joh.Nymani ettekanne Eesti Punase Risti senisest tööst ja plaanidest. Sm. Nyman kurtis, et eriti laienenud on transportautode tegevus seoses ulatuslike töödega Paldiski sõjaväebaasides.
7. märtsil 1941.a ilmus Tervishoiu rahvakomissari käskkiri nr 111 ”ENSV Punase Risti kiirabijaama ühes transpordivahenditega üleandmise asjus Tallinna Linna Tervishoiuosakonnale”. Bilansi alusel tuli üle anda kiirabijaam ja transpordivahendid.
Eesti Kiirabi Liit on vanim ning suurim kiirabitöötajaid koondav ühing, mis on tegutsenud rohkem kui 30 aastat.