In english   
EKL
 Põhikiri
 EKL juhatus
 Koosolekud
 Astu liikmeks
Eesti Kiirabid
 Abi kutsumine
 Piirkonnad
 Kodulehed
Info
 Uudised
 Heategijad
 Kiirabi suvepäevad
 Juhendid kiirabitöötajale
Toimetamised
 Valujoonlaud
 Kvaliteediindikaatorid kiirabis
 Konverentsid
 Projektid
 Koolitus
 Terapeutiline hüpotermia
Põnevat
 Lugemist
 Pildialbumid
 Internet
Seadusandlus
 Katastroofimeditsiin
 Terviseamet

Lootus 2000 - Kiirabiteenistuse suhted kohalike omavalitsustega

Kiirabiteenistuse suhted kohalike omavalitsustega, kaitseväega ja päästeteenistusega.

Omavalitsusüksused on Eestis äärmiselt erinevad oma elanikkonna arvult ja paigutuselt. Sellest tulenevalt oleme olukorras, kus väikesed omavalitsusüksused on nii oma territooriumilt kui ka elanike arvult reeglina liiga väikesed kiirabiteenistuste asutamiseks ja ülalpidamiseks ühe omavalitsusüksuse territooriumil. Samuti puudub väikeses omavalitsuses reeglina kompetents, mis lubaks tänapäevasel tasemel kaasa rääkida kiirabiteenistuse korraldamisel. Erandina tuleksid siin arvesse Tallinn (elanikkond 01.01.1999 - 411 594) ja Tartu (elanikkond 01.01.1999 - 100 577).

Töörühm pidas õigeks rakendada kiirabiteenistuse juhtimisel ühtseid põhimõtteid, mitte viies erandolukorda üksikuid omavalitsusüksusi nende suuruse või elanike arvu põhjal. Seega jäi töörühm seisukohale, et Eestis tuleks rakendada maakonnakeskset kiirabiteenistuse juhtimisskeemi (vt. Arengustrateegia töögrupi matejalid), mille juures kohalikel omavalitsustel ei oleks ülesandeid kiirabiteenistuse tegevuse sisulisel korraldamisel. Samuti puuduks taolisel juhul omavalitsusel ka vastutus oma elanikkonna ees territooriumi teenindava kiirabi tegevuse tulemuste eest.

Vaatamata ülesannete ja vastutuse puudumisele kiirabitöö korraldamisel on vajalik määrata kohustused kohalikele omavalitsustele, mis käsitleksid kaasaaitamist kiirabiüksuste paigutamisele maakonna kiirabijuhi poolt määratud optimaalsesse piirkonda. Kaasaaitamise all mõtles töögrupp maa ja hoonete kasutamise võimaluse loomist mitmesugusel viisil - tasuta kasutamist, rentimist, võõrandamist jne. Täpsem finantseerimisskeem on vaja välja töötada koos regulatsioonidega.

Samal ajal peame vajalikuks keskvalitsuse poolt (vt.kiirabi juhtimisskeem, strateegia töögrupi matejalid) välja töötada ja kehtestada regulatsioonid, mis kohustavad kohalikke omavalitsusi kooskõlastama maakonna kiirabijuhiga mõningad omavalitsuse tegevuskavad enne nende seadustamist volikogude poolt. Siin tuleksid arvesse planeeritavad muutused, millede rakendamine mõjutab oluliselt kiirabi tegevuse asjakohasust ja operatiivsust. Nimetatud kavad oleksid järgmised:

Omavalitsuse kodanikukaitsekava
Omavalitsuse territooriumi üldplaneering
Teede ja tänavate võrgu planeering
Liikluskorraldusskeemide muutused
Teine tegevusvaldkond, kus kooskõlastamine maakondliku kiirabiteenistuse juhiga tuleks viia kohustuslikuks, on lubade väljastamine massiürituste läbiviimiseks ja spordivõistluste korraldamiseks.



Kiirabiteenistuse suhted päästeteenistustega

Kiirabi- ja päästeteenistustel on tegevuse spetsiifikalt kohati kattuvad ülesanded, seda alal, mis puudutab kannatanutele esmaabi osutamist õnnetuste- ja katastroofide piirkonnas ning nende transporti raviasutustesse. Selliste katvate funktsioonide olemasolu loob olukorra, kus abi ladusaks korralduseks on väga oluline teenituste vastutusalade täpne piiritlemine ning omavahelise koostöö põhimõtete korrektne määratlemine.

Kõne all olevat temaatikat arutanud töörühm mõistis kahe teenistuse ühistegevuse ala all toimimist süntmuste korral, kus on olemas kannatanud (näit.tulekahju) või kus esineb kannatanute tekkimise suurenenud tõenäosus (näit.massiüritused).

Kriitilised protsessid, kus kannatanule osutatava abi kvaliteet oleneb suurel määral teenistuste ladusast koostööst, on järgmised:

Kannatanu juurde jõudmine.
Kannatanu seisundi hindamine ja koldest väljatoomise erinõuete määratlemine.
Kannatanu koldest väljatoomine kuni transpordivahendini.
Kõne all on olukorrad, kus kannatanu asub raskesti ligipääsetavas situatsioonis (näit.teisel pool tulekollet). Sellises juhul võib tekkida olukord, kus meedik, kes ei ole välja õpetatud takistusi ületama, ei ole võimeline kannatanule lähenema. Samal ajal eriväljaõppetta päästetöötaja võib oskamatu tegutsemisega kannatanut kahjustada nii esmaabi osutamisel kui ka koldest väljatoomisel.

Töögrupp leidis, et eelpoolkirjeldatud juhtudel peab tegutsemise laadi päästetööde üldjuht. Juhul kui tema hinnagul on kiirabitöötaja minek koldesse ohutu, on kiirabitöötaja kohustatud lähenema kannatanule ja ndma talle esmaabi kohapeal. Juhul kui päästetööde juht kahtleb kiirabitöötaja koldesse saatmise ohutuses, juhendab kiirabitöötaja päästetöötajat tegutsemisel mitmesuguseid sidevahendeid kasutades.

Nimetatud põhimõtete ladus rakendamine eeldab kiirabi- ja päästeteenistuste pidevate ühisõppuste korraldamist harjutamaks ühistegevust õnnetuskohal.

Teine kahe teenistuste ühistegevuse oluline lõik on dispetšerteenistuse korrldamine. Töögrupp leidis, et maakonna kiirabijuhi ülesanne on kehtestada (ühistest standardiseeritud jhistest lähtudes) dispetšerteenistuse protseduurid, mis käsitlevad kiirabiteenistuse tegevust suhtlemisel dispetšeritega. Eriti tuleb seejuures tähelepanu pöörata järgmistele sõlmpunktidele:

Alalisest asukohast väljasõidu aja fikseerimine
Sündmuskohale saabumise aja fikseerimine
Sündmuskohalt lahkumise aja fikseerimine
Alalisse asukohta saabumise aja fikseerimine
Korraldajatevaheliste telefoniliste kokkulepete salvestamine
Samuti peab töörühm vajalikuks määrata maakonna piirides isik, kes pidevalt valdaks informatsiooni kõigi kiirabi- ja päästeteenistuse ressursside kättesaadavuse ja asukoha kohta.

Suurõnnetuste korral tuleks kahe teenistuste tegevuse koordineerimine viia valitsusasutuste tasandile, kus partneriteks oleksid Päästeamet ja Sotsiaalministeeriumis loodav kiirabiosakond (vt.strateegiatöögrupi materjalid). Nimetatud koostöö ladusaks toimimiseks töötavad Päästeameti Arendusosakond ja tema loodav analoog Sotsiaalmimisteeriumis välja asjakohased protseduuristandardid (vt standardite töögrupi materjalid).



Kiirabiteenistuse ja Kaitseväe suhted

Käesolevas peatükis on Kaitseväega sama nimetaja alla viidud ka kaitseliit ja Piirivalve, st.nende mõlema suhtes kehtivad samad põhimõtted.

Töögrupi arutelul selgus, et põhimõtteliselt on olemas koostöö vajadus kiirabiteenistuse ja Kaitseväe vahel järgmistes situatsioonides:

Olukorrad, kus tavavahenditest ei piisa kannatanutele ligipääsusks ja transpordiks. Siin on tegemist näiteks looduslike takistustega (meri) või siis erakorraliste ilmastikutingimustega (näiteks lumetorm). Eesti tingimustes ei ole otstarbekas hakata kiirabiteenistusele muretsema eritranspordivahendeid, millede kasutustihedus on ilmselt väga väike. Sellistel juhtudel on vajalik tagada jõustruktuuride käsutuses olevate transpordivahendite kättesaadavus kindlate protseduurireeglite järgi.
Katastroofiolukorrad suure kannatanute arvuga. Sellistel juhtudel tekkib vajadus nii transpordivahendite kui ka personali kasutamiseks lisaks kiirabiteenistuse ressurssidele.
Kogu eelpoolkirjeldatu ladusaks toimimiseks töötavad Kaitse- ja Sise-Sotsiaalministeeriumi partnerallüksused koostöös välja protseduurireeglid, mis võimaldavad eriolukorras tagada jõustruktuuride vahendite õigeaegse kättesaadavuse. Nimetatud protseduurireeglid seadustatakse valitsuse määrusega ,mis muudab nende järgimise kohustuslikuks kõigile osapooltele.

Teine ladusa koostöö eeldus on ühiste koolitusmoodulite loomine jõustruktuuride ja kiirabiteenistuse töötajate väljaõppe teatud aspektide tarbeks. Nende moodulite loomine on samuti kolme eelpoonimetatud misteeriumi vastavate allüksuste ülesanne, kusjuures juhtroll on siin täita Sotsiaalministeeriumil.

 Eesti Kiirabi Liit, Riia 18, 51010 Tartu, EE672200221005141882 ekl@kiirabi.ee