In english   
EKL
 Põhikiri
 EKL juhatus
 Koosolekud
 Astu liikmeks
Eesti Kiirabid
 Abi kutsumine
 Piirkonnad
 Kodulehed
Info
 Uudised
 Heategijad
 Kiirabi suvepäevad
 Juhendid kiirabitöötajale
Toimetamised
 Valujoonlaud
 Kvaliteediindikaatorid kiirabis
 Konverentsid
 Projektid
 Koolitus
 Terapeutiline hüpotermia
Põnevat
 Lugemist
 Pildialbumid
 Internet
Seadusandlus
 Katastroofimeditsiin
 Terviseamet
Lugemist | Kaasaegne dispetsher- üli...
 

Kaasaegne dispetsher- üliinimene või kõrgprofessionaal

  "Systole" 1/99, Soome


Abi saamise kett on tuntud termin. Iga lüli selles ketis on väga oluline. Esimene “professionaalne” lüli selles ketis on aga häirekeskus. Piltlikult öeldes ripub see kett naela otsas, kelleks on hädakutse edastaja ehk abi kutsuja. Ilma selle naelata kogu kett, olgu siis nii professionaalne kui tahes, oleks tarbetu.

Viimase 20 aasta jooksul on abi andmise kvaliteet tunduvalt paranenud, kahjuks abi kutsuja ja abi andja vaheline kontakt pole sama tempoga arenenud. Rahul võime olla siis, kui eelpool nimetatud kett püsib kindlalt ja tugevasti naela otsas.

Uus koolitus dispetsheritele.

Tänaseks on lõpetanud esimene lend “uue põlvkonna” häirekeskuse dispetshereid, kes olid koolis poolteist aastat. Esimene lend oli pilootkursus, kelle ülesanne on koolitust hinnata ja vajalikke täiendusi teha. Eesmärk on muuta dispetsher senisest “auto tellimuse vastuvõtjast” kõrgprofessionaaliks.

Tänaseni arvab enamus inimesi, et häirekeskusest saab põhiliselt “autot tellida”.

Süü pole inimestes, vaid meis – ametnikes. Kas me ikka oleme kasutanud kõiki vahendeid, et selgitada häirekeskuse rolle ühiskonnas ja tutvustada meie tööd?

Veel olulisem, kas iga abi saamise keti lüli teab teiste lülide rollist piisavalt? Tuleb meeles pidada, et arvamus ei ole teadmine!

Tundes kolleegide tööd, tema rõõme ja muresid, saame paremini teineteisest aru. Sellest sünnib austus teise töö vastu ja siit palju parem koostöö. Kiirabi dispetsherile peaks kiirabi tähendama palju muudki, kui vaid üht koodi ja häält raadioeetris.


Valmisolek on operatiivalal töötajatele tuttav termin. ”Kiire” kutse saanud

brigaad sõidab 60 sekundi jooksul välja. See on tavainimesele sageli üle mõistuse käiv. Samas on autosse minekul ja sõidu ajal aega mõtteid koguda: kuidas valida lühimat teed, milline varustus kaasa võtta, kuidas peaks sündmuskohal käituma, mida oodata jne.

Häirekeskuses on teisiti: ühel hetkel on seal vaikne ja rahulik, nagu oleks kogu linn välja surnud, järgmisel hekel helisevad kõik telefonid korraga, dispetsheril on pea ja käed tööd täis. Samasse piirkonda võib tulla korraga mitu väljakutset — kas need on ühe õnnetuse kohta saabuvad erinvad teated või on erinevad õnnetused, kas on need teineteisega seotud, kust saab lisainfot jne. Lisaks veel igapäevane töö.

Kaasaegne häirekeskus ei tegele mitte ainult abi andvatele brigaadidele “häire”edastamisega, vaid dispetsher peab olema valmis juhendama abikutsujat erinevates situatsioonides. Mitmesugused juhendid ja käsiraamatud on küll abiks, kuid need ei asenda professionaalset dispetsherit. Professionaalsus on see kuidas inimene orienteerub nendes abivahendites. Oluline on dispetsheri hääl paanikas abikutsujaga suhtlemisel. Küllap on kõik “põllul” töötajad kogenud, et mõne dispetsheri häälest on isegi ilma vastavat koodi lisamata tunda, et väljakutse on “kiire”. Teine on igas olukorras monotoonne nagu “kellatädi automaatvastajas”.

Nõu andmisel ei piisa vastava juhendi ettelugemisest dispetsheri poolt. Ta peab tingimata ise oskama seda kõike ka praktiliselt teha. Siis suudab ta kontrollida, kas abikutsuja sai instruktsioonist aru ja rakendas seda õigesti.


Dispetsher peab tundma põhiliste haiguste tunnuseid, tausta, ravimeetodeid.

Ta peab teadma põhilisi traumamehhanisme. Selliselt saab hea dispetsher täpsustada selliseid tüüpilisi väljakutse põhjuseid nagu: “mees lamab tänaval”, ”krambitab”, ”vajus kokku”.

80-90 % hädakutsetest vajatakse kiirabi. Sellele vaatamata on hädavajalik, et dispetsher orienteeruks päästetööde käivitamises tulekahju vmt.õnnetuse korral, teaks tuletõrje markeeringuid ja koode ning oleks kursis õnnetuskohas käitumise ohutusnõuetega. Ta peab oskama juhendada näiteks tules olevat abikutsujat jne.


Hea dispetsher ei ole pelgalt kiiresti otsuseid tegev, rahulik ametnik, vaid temas peab olema annus uudishimu. Ta peab endalt alati küsima ”miks” ja kui ta leiab vastuse, siis oskab ta saadud infot õigesti kasutada kiirabi paremaks teenindamiseks.


“Inimene ehitab kosmosejaamu, miks meil pole isegi korralikult toimivaid raadiojaamu?!” küsivad kiirabitöötajad. Sageli on süü aga meiepoolne.

Kas on alati aku õigesti laadima pandud, on õigesti reguleeritud erinevad nupud?

Raadiolained alluvad füüsika seadustele ja igas ruumi punktis polegi võimalik raadiosidet saada. Probleem tekib, kui side on olemas, kuid seda ei osata õigesti kasutada. Sageli on juttu palju, infot aga väga vähe. Lubamatult palju on tehnilist oskamatust erinevate telefonide, raadiosaatjate, peilerite jms. kasutamisel.

Siin dispetsheril juhtiv roll, et olla eeskujuks info liikumises ja distsipliini hoidmisel: lühidad lihtlaused, konkreetsed faktid, vajadusel kontrollivad küsimused, rahulik ja neutraalne hääl rahustavad sündmuskohal teinekord üles köetud meeli. Dispetsher peab oskama kasutada tagavara aparatuuri avariiolukorras, vajadusel luua alternatiivsed kommunikatsiooniteed.


Tähtsaim ülesanne on osutada abi minimaalse ajaga, maksimaalses vajalikus mahus ning suunata lähimasse vajalikus mahus abi andvasse raviasutusse. Suurõnnetuste korral vastutab häirekeskus selle eest, et vajalik hulk abiandjaid saabuks sündmuskohale minimaalse aja jooksul.

Soomes töötab umbes 300 dispetsherit. Tervisekeskuste ja tervishoiupiirkondade piirid tuleks ühendada häirekeskuste teeninduspiiridega. Siin on dispetsheritel suur roll, et parandada kiirabi valmisolekut.


Dispetsheril peab olema nn. ”salasilm”: igal hetkel peab ta olema kursis oma teeninduspiirkonna olukorraga, olgu see maal, vees või õhus (helikopterteenistus). Ta peab teadma, kus asuvad brigaadid, milline on väljakutse saabumise hetkel lähim vaba üksus jne. Kahtlemata on abiks arvutid, kuid arvuti iseenesest on rumal, dispetsher paneb masina tööle ja tarkust koguma. Selleks peab dispetsher olema tehniliselt taiplik ja uudishimulik, et rakendada uusi võimalusi.


Töö kontroll.

Üksi ametnik ei suuda juhida ega kontrollida, olemata asjatundja. Ta ise peab olema sama professionaalne kui alluvad, mistahes küsimuses peab ülemus vastu võtma õige otsuse. Kontrollida tuleb:

1. Sissetuleva kõne vastuvõtu aega (kaua kutsuja kuuleb kutsuvat tooni) —

tehniliselt lihtsalt teostatav, informatiivne on teha seda eri kellaaegadel koormuse jaotumise kindlaks tegemiseks.

2. Kõne saabumisest brigaadi väljasõiduni kuluv aeg erineva kategooria väljakutsete

puhul — näitab dispetsheri küsitlusoskust ja olukorra hindamise oskust

3. Aeg väljasõidu otsusest reaalse väljasõiduni — näitab info edastamise vahendeid ja meetodeid

4. Telefoni teel antavad nõuanded — näitavad dispetsheri motiveeritust ja erialaseid oskusi

5. Kiiruskategooria vastavus kutse sisuga ja sage lisajõudude vajaminek sündmuskohal — näitab dispetsheri otsusekindlust ja oskust situatsiooni ning olemasolevaid jõude hinata.


Ei piisa kui dispetsher annab endast parima — töö tuleb teha kiiresti ja õigesti.


Õpetatava programmi järgi peab Soome 112 dispetsher oskama:

(võetud skeemilt, järjekord muudetud, lühendatud, R.A.)


1. Väljakutse edastamine (üldised alused, sidetehniline varustus, piirkonna kaardid raport, erireeglid)

2. Info edastamine eriolukorras (suurõnnetus, raadiokanalid, raportid, merepääste, õhupääste raadiokanalid)

3. Arvuti kasutamine (kutse sisestus, piirkonna kaardid, raportid, andmebaasid ja -võrgud)

4. Põlemisprotsessi keemilised ja füüsikalised alused (tulekahju teke, ohud, kustutamine ja kustutusvahendid)

5. Päästetööde juhtimise alused (eeskirjad, riskianalüüs, vastutus, koostöö)

6. Kustutus-päästetööd (õnnetuse tüübid, kustutus-päästevarustus, töökord)

7. Ohtlikud ained (õnnetustüübid, markeering, info edastus, tõrjevahendid)

8 .Ehitiste põlengud (nõustamine, tuleohutus,j uurdepääsude leidmine, varustus)

9. Juhtkond (valitsustasand, tööseadus, töötaja õigused ja kohustused)

10. Esmaabi (anatoomia, füsioloogia, esmaabi, varustus, telefoni nõuanded, riskid, prioriteedid)

11. Sotsiaal-tervishoiuorganisatsioon (korraldus, seadus, eetika, valveasutused)

12. Keeleoskus: emakeel — selge kirjakeel ja hea diktsioon; rootsi keel — hädateate vastuvõtt ja nõustamine; inglise keel — hädateate vastuvõtt.

13. Pääste-alane nõuanne (info vastuvõtt ja edastamise kord)

14. Politsei töö (töö korraldus, õigused, tel.10022 suunamine ja teenindamine)


(Refereerinud ja tõlkinud Raul Adlas)
 Eesti Kiirabi Liit, Riia 18, 51010 Tartu, EE672200221005141882 ekl@kiirabi.ee